Pidev hala tänapäeva noorte kehva kirjaoskuse teemal on juba pikalt kestnud ja ei paista lõppevatki. Mõnda aega olin isegi negatiivselt seisukohal nii teiste kui enda kirjaoskuse osas (pean ennast ka veel nooreks) aga üha enam olen veendunud, et tänapäeva noor inimene oskab ennast kirjalikult väljendada kordades paremini kui seda oskavad näiteks tema vanavanemad.
Septembrikuu Wired Magazine-is kirjutab Clive Thompson ühest pikemast uuringust, mille viis läbi Andrea Lunsford Standfordi Ülikoolis. Uuringu raames analüüsis Andrea 14 672 erinevat kirjatöö näidist (alates esseedest kuni päevikute ja blogipostitusteni välja). Tulemuste hulgas tooksin välja fakti, et tänapäeva noored kirjutavad (ja tegelikult ka loevad) väljapool koolikohustusi vähemalt 38% kogu enda loodavast ja omandatavast infost. Seni väidetavalt kirjaoskamatust põhjustavat tehnoloogiat saab selles võtmes näha hoopis uue kirjaoskuse kujundajana. Enamus internetis leiduvast infost on ju siiani tekstipõhine ja suur osa internetisuhtlusest samuti tekstiline - sellest tulenevalt on tegelikult noorte võime teksti omandada ning kirja panna tunduvalt arenenum, kui seda võiks eeldada nende vanematelt ja teistelt eelnevatelt põlvkondadelt.
Veel üks oluline tähelepanek kogu selle teeme juures on see, et internetis oma mõtteid ja ideid kirja pannes oskab kirjutaja tavaliselt ka mõelda oma sihtrühma peale ning sellele vastavalt ka kirjutada. Kas lõpukirjandit kirjutav abiturient aga teab kes on tema sihtrühm?
Suurenenud vajadus kirjutada on samal ajal pannud ka kirjakeele uuesti arenema (lühendid ja uued tuletised on loomulik osa sellest) ning see võib olla tegelikult kõige raskem koht nn vana põlvkonna leplikuse jaoks.
Liigne tehnoloogia fännlus ja kirjutamise harjumus võib ka probleeme tekitada nagu Austraaliast ilmekalt kuulda oli, aga seegi on ainult erand.
0 kommentaari:
Postita kommentaar